Viimased 3 aastat on mul olnud mõttes üks fotoprojekt, et kui suve lõpus pimedad ööd uuesti saabuvad, siis võtan ette pikema fotoretke Saaremaale, Vilsandi rahvusparki. Varasemalt on Eesti saarte seiklused mind viinud pigem Hiiumaa lääne osasse, aga Saaremaale tõmbas mind üks kindel objekt, millega mul olid öösel omad foto plaanid — Kiipsaare tuletorn Harilaiu poolsaarel. Nii Hiiumaa lääneosa kui ka Saaremaal olev Harilaiu poolsaar on Eestis ühed need asukohad, kus valgusreostus on kõige väiksem. Mida vähem valgusreostust seda maagilisem öine tähistaevas. 2024 aasta septembri alguses sujus aga kõik paika. Ilmaennustus lubas 4 ööd selget taevast ja põhimõtteliselt ideaalseid tingimusi ööfotograafiaks. Viimase hetkeni jälgisin ilmateadet, et kõik peaks paika ja lõpuks tegin otsuse, et nüüd võib minna. Minuga ühines sellel fotoretkel ka sõber Romet (Metaloodus), kellega ühised fotomõtted viisid lõpuks ühe ägedama ööfotoni, mis mul on õnnestunud siiamaani jäädvustada. Sellest aga hiljem natukene pikemalt.
TEEKOND
Tallinnast autoga sõit Harilaiu matkaraja algusesse koos praamisõiduga võtab aega umbes 3,5-4h. Sealt tuleb ette võtta 3 kilomeetrine matk RMK Harilaiu telkimisalale, mis võtab rahulikult matkates aega umbes 45 minutit. Harilaiu telkimisalalt Kiipsaare tuletornini tuleb aga veel matkata umbes 1,6 kilomeetrit, mis võtab ajaliselt aega veel kuskil 20 minutit. Minu üks mõtteid oli see, et saaks vähemalt 3 ööd tähistaevast pildistada. Sellega seoses oli vaja ka omajagu varustust telkimisalale vedada. Kui varasemalt mainisin, et ilm soosis selge taevaga, siis esimesel päeval varustuse vedamisel näitas termomeeter 26 soojakraadi. Trenn missugune kuna kilode mõttes kaalus kogu varustus seljas kuskil 25-30kg (fototehnika, söök, vesi, telkimisvarustus jne). Põhimõtteliselt, kui tahad rahulikult võtta ja mitte rapsida, siis alates sõidu alustamisest (Tallinnast) kuni selleni välja, et laagriplats kohapeal üles saada võtab kogu see toimetamine aega terve päeva.
KAASAS SIGMA I SEERIA OBJEKTIIVID
Tavaliselt meeldib mulle öösel linnuteed koos erinevate maastiku elementidega pildistada enda isikliku ööfotograafia lipulaevaga - SIGMA 14mm F/1.4 DG DN | Art objektiiviga. Olen pildistanud ka 24mm fookuskaugusega ning viimastel aastatel hakanud katsetama ka suuremate fookuskaugustega. Enne fotoretke mõtlesingi, et võibolla oleks see hea koht, kus katsetada midagi uut ja huvitavat. Fotoluks ja SIGMA tulid appi ja võtsin kaasa sellised huvitavad SIGMA I seeria objektiivid nagu:
Esiteks kaalusid need kolm objektiivi kokku ainult natukene üle 1kg. Teiseks võtsid fotokotis väga vähe ruumi ja sellega seoses oli ideaalne variant sellise fotoretke jaoks. Metallist korpus ja samuti ka metallist varjuk muutsid objektiivi käes hoidmise mugavaks ja nauditavaks. Oma kompaktsusega oli ka öösel pimedas mugav nendega ümber käia ja kasutada. SIGMA kuidagi oskab tähelepanu pöörata nendele väikestele asjadele, mis võivad alguses tunduda mõttetud, aga tegelikult saad hiljem aru, et objektiivil on kõik detailid väga läbimõeldud ja see tekitab hea tunde ja usalduse. Osasid näidisfotosid näeb juba blogipostituses allpool.
ERILISED MÕTTED ERILISES KOHAS
Lõpuks, kui laagriplats oli paika pandud, pakkisime vajamineva varustuse kokku ja suundusime Kiipsaare tuletorni poole. Ma olin varasemalt Kiipsaare tuletorni juures käinud 3 korda. Kaks korda suvel oma elukaaslasega ning üks kord paar aastat tagasi novembrikuus ühe teise väga hea sõbraga. Igal korral kui ma hakkan poolsaare tippu kohale jõudma, siis on sisemuses mul kuidagi absoluutselt teistsugune positiivne ärevus. Midagi mida sa ei oska esialgu ette kujutadagi. Järsku näitab ennast rannas olevate liivaküngaste tagant Kiipsaare tuletorn. Ilmselt kogu see pikemat sorti tulemine tekitabki lõpuks sisemuses selle tunde nagu oleks maailma lõppu jõudnud. Maailma lõpp, kus rannikust umbes 50 meetri kaugusel merevees on tähelepanu köitev viltune tuletorn. Kohalejõudmise tunne on kuidagi müstiline ja eriline ning et päris täpselt seda mõista tuleb lihtsalt ise kohale minna ja seda kogeda.
ÜLLATUSPILVED, PÄIKSELOOJANG NING LINNUTEE
Esimeseks õhtuks ei lubanud ilmateade ühtegi pilve, aga siiski kõrgpilved taevasse tekkisid. Selle üle oli mul muidugi hea meel ja pilved andsid fotole palju juurde. Jälgi erinevaid ilmateateid nii pingsalt ja spetsiifiliselt kui tahad, aga loodus teeb ikka lõpuks nii nagu tema soovib. Kui värvid olid taevast kadunud, siis otsisin öiseks pildistamiseks mõned kompositsioonid veel viimases valguses valmis. Peale seda viskasime rannaliivale pikali ja jälgisime kuidas tähed taevas ükshaaval ennast näitama hakkasid ning lõpuks tuli nähtavale ka Linnutee. Öeldakse, et kolm kõige rahustavamat tegevust on praksuva lõkke vaatlemine, mere vaatlemine ning see kuidas teine inimene sinu eest tööd teeb :D. Ma lisaks neljanda veel milleks on tähistaeva vaatlemine. Pildistama sai hakata juba umbes 30 minutit enne kottpimeda saabumist. Mul oli kaasas ka renditud teine kaamera kere Sony a7III, mis täitis sellel fotoretkel timelapside tegemise eesmärki. See kaamera sai esimesena paika pandud ja siis suundusin juba varasemalt valmis vaadatud kompositsioone pildistama. Esimene öö lõppes minu jaoks kuskil kella 3 ajal kui jalutasin laagriplatsile pealambi valguse saatel tagasi ja jäin oma telgis olevasse magamiskotti unne.
SIGMA 16-28mm F/2.8 DG DN | C - 16mm, F/14, 1/4 sec, ISO 100
PÄEVANE AEG
Päevane aeg on ööfoto retkede juures puhkuseks. Logelesime laagriplatsil ja arutasime eelmisel ööl tehtud fotode ja muude mõtete üle. Vahepeal käis külas uudistamas Suur-Kirjurähn ning teised linnud. Vaatasin ja analüüsisin oma tehtud fotod läbi ning mõtlesin mis toimis ja mis mitte. Kõik selleks, et mis ei toiminud, siis seda järgmistel öödel paremini teha. Vahepeal sai ennast privaatses rannas merevees turgutamas käidud ning tegin poolsaarel ka kerge matka. Kui väsimus tunda andis, siis tegin väikse uinaku, et järgmisel ööl värskem olla. Kuniks hakkas saabuma aeg, kui tuli uuesti fotorindele minna.
JÄRJEKORDNE ILUS LOOJANG NING JÄRGMISED ÖÖD
Teisel õhtul otsustasin tuletorni juurde minna täpselt loojangu ajaks. Kui hakkasin kohale jõudma, siis nägin kuidas päiksekera oli taeva üleni oranžiks värvinud. Tegin paar kiiremat sammu, et loojuv päike koos tuletorniga pildile püüda. Haarasin fotokotist telesuum objektiivi ja ootasin hetke, kui mõni kaugemal lendav linnuparv koos päikse ja tuletorniga hea koosluse ja fotokeskkonna loob. Kaua ootama õnneks ei pidanud kui esimesed fotod jäädvustatud sain. Teisel õhtul samuti üks äge elamus kätte saadud. Kui ikka suuri ootusi ei ole ja oled hetkes, siis saad looduse poolt vastu kõige rohkem.
Kuna mul oli plaanis järgmisel hommikul päiksetõusu ajal esimese valgusega pildistada, siis otsustasin, et peale ööd jään Kiipsaare tuletorni juurde rannaliivale koos magamiskotiga ööseks. Tänu sellele ei pidanud ma peale öist pildistamist telkimisalale tagasi minema ning sain kohe magama heita. Samuti ei pidanud hommikul varem ärkama ning tuletorni juurde tagasi tulema. Une ja aja pealt võit.
Öösel proovisin leida võimalikult palju erinevaid nurki ja kaadreid, et kõiki kaasavõetud SIGMA I seeria objektiive proovida. Rannas olev künklik maastik andis rohkem mänguruumi, et paigutada suuremate fookuskauguste juures kaadrisse ka kõrgemad rohututid, mis muutsid fotod koos tuletorniga natukene huvitavamaks. Kõige rohkem meeldis mulle lõpuks pildistada 35mm ja 65mm objektiividega. Ilmselt sellepärast, et selliste fookuskaugustega polnud ma varasemalt öösel pildistanud ja Linnutee oli fotodel kuidagi “veidralt” eriline. Samuti tõid need fookuskaugused kogu tähistaeva võimsuse rohkem esile. Ma väga nautisin kogu seda pildistamisprotsessi ja äge oli katsetuste teel saada kogemust juurde just suurtemate fookuskaugustega tähistaeva pildistamisel. Objektiivid toetasid seda protsessi täielikult. Esimeste fotode puhul vaatasin kriitiliselt pildi joonise visuaalselt üle ja peale seda oli ainult usaldus ja pildistamisrõõm. Lõpuks, kui tundsin, et olin saanud enamus fotosid ära teha mida plaaninud olin, siis jätsin veel oma Sony a7RV koos SIGMA 35mm objektiiviga pildistama. Eesmärgiks hiljem star trails foto kokku panna. Peale seda viskasin magamiskotti unne, et umbes 2 tunni pärast uuesti hommikul valmis olla.
FOTOD HOMMIKUST
Sony a7RV + SIGMA 100-400mm F/5-6.3 DG DN OS | C
183mm, F/6.3, 1/1250 sek, ISO 400
VIIMANE MISSIOON
Enne Kiipsaare fotoretke ja muidugi ka kohapeal olles mõlgutasime Rometiga mõlemad ühte foto ideed enda peas. Nimelt, mis siis kui paneks öösel Kiipsaare tuletornile valguse sisse ja pildistaks koos Linnuteega selle kaadri üles. Kindlasti oleks tuletornil endal ka hea meel, sest tuletorni tuli põles ametlikult viimati 1992 aastal. :) Hetkeks tegime selle ideega rahu ja mõtlesime, et vaatame kuidas hiljem sisetunne ütleb ning vastavalt tegutseme. Viimasel ööl sisetunne ütles, et peab ära tegema. Kuna pikemaks valgustust tuletorni ei tahtnud jätta ja mitu korda edasi tagasi läbi mere tornis ka käia ei soovinud, siis plaan oli järgmine. Romet hakkas valgustehnikuks ja ronis torni ning mina pildistasin kiirelt eemalt fotod ära. Tuletorni valgustamiseks läks lõpuks vaja 3 erinevat pealampi, mis olid asetatud tornis erinevatele tasanditele. Esimene valgus tornis põlema läinud, siis oli ikka äge ja eriline vaatepilt küll. Kiipsaare tuletorn keset ööd säramas ning Linnutee tema kõrval täies hiilguses. Umbes 10 minuti pärast oli kogu pidu läbi ja tuled uuesti kustus. Mina olin jõudnud ära teha fotod nii 14mm kui ka 24mm objektiividega. Pakkisime varustuse kokku ja tõmbasime viimasel ööl pildistamisele joone natukene varem alla kui eelmistel öödel. Sellise viimase ühise ja erilise ettevõtmisega tundus kuidagi hea aeg fotoretk ära lõpetada. Kui olime rannas mõningad meetrid kõndinud, heitsin pilgu veel tagasi tuletornile ja sisemuses tänasin nende eriliste hetkede ja mälestuste eest, mis viimase 4 päeva ja 3 ööga mulle looduse poolt pakutud oli. Väike muie tekkis näole kuna selleks hetkeks olid mul pähe tekkinud juba uued ideed, aga nendest juba siis kui nende aeg käes on. Hommikul mina ärkasin varem kuna pidin võimalikult varakult Tallinnas tagasi olema. Pakkisin laagri kokku ja hakkasin Harilaiu matkaraja algusesse auto juurde tagasi sammuma. Tagasiteel on selliste fotoretkede juures hea see, et varustus pole enam nii raske kuna kõik söök ja jook on ära tarbitud ja samm lippab kergemalt. Aitäh Kiipsaare tuletorn, Harilaiu poolsaar, Vilsandi rahvuspark kõikide elamuste eest…järgmise korrani! :)
Comments