Juunikuu lõpus, kui Eestimaal olid aasta kõige valgemad ööd ja inimesed olid Jaanipäeva lainel, reisisin mina Kreekasse Korfu saarele. Tegemist oli tegelikult puhkusereisiga ja lasin ennast fotograafiast rohkem vabaks. Selles mõttes, et osa tehnikast oli ikka kaasas ja pildistasin spontaanseid hetki, aga mingeid suuri fotoplaane ei olnud. Sotsiaalmeediast tegin pausi ja "storysid" ning postitusi ei teinud, kuna pidasin vajalikuks ka sellest puhata. Otsustasin, et jagan neid hetki hoopis hiljem.
Ööfotograafia
Viimased pool aastat olen rohkem süvenenud ja oma aega investeerinud ööfotograafiasse. Tegelikult on tähistaeva ilu ja müstilisus mind alati tõmmanud, aga varasemalt kuidagi teisejärguliseks fotožanriks jäänud. Räägin ööfotograafiast sellepärast, et kui Eestis on juuni lõpus valged ööd ja esimene uus pime öö saabub 19. augustil vastu 20ndat, siis Korfu saarel oli juuni lõpus pimedat aega koguni üle 5 tunni.
Teine põhjus miks ma räägin ööfotograafiast on see, et linnutee galaktika keskosa tõuseb Eestis vaevu üle horisondi. Korfu saarel aga tõuseb keskosa palju kõrgemale ning see on ööfotograafia entusiastile üks väga äge vaatepilt ja kogemus. Viimane ja ainuke kord õnnestus mul sama vaatepilti kogeda aasta alguses Madeira saarel, kus linnutee galaktika keskosa oli isegi horisondist veel kõrgemal, kui Korful. Selliste teadmiste ja mõtetega tegin reisi ajal endale siiski ühe erandi. Saarel ringi sõites, kui satun mingisse ägedasse kohta, kus oleks linnutee jäädvustamisel potensiaali, siis sellise fotoretke ma endale siiski luban.
Minek ja ettevalmistused
Olime elukaaslasega mitmetes huvitavates kohtades käinud kuniks jõudsime sellisesse randa nagu Limni. Põhimõtteliselt oli tegu väikse kivise rannajupiga kahe natukene kõrgema mäe vahel. Ujuma sai minna nii põhjast kui lõunast. Linnutee keskosa aga näeb lõuna ilmakaarest. Mul tekkisid pähe erinevad mõtted ja peale mõningaid kalkuleerimisi sai selgeks, et tulen ja veedan ühe öö siin rannas, pildistades tähistaevast koos linnutee galaktikaga. Paari päeva pärast oli see hetk käes ja asusin teele.
Enne minekut ostsin kohalikust söögikohast pererahva käest kaasa kana Gyrose, mis on Kreeka traditsiooniline toit. Teadsin, et keset ööd läheb kõht nagunii tühjaks ja siis ei suudaks pildistamisele täielikult keskenduda ning lõpuks ei ole ka tulemusega rahul. Limni ranna niiöelda parklasse, mis oli lihtsalt väike teeserv kalju kõrval oli öömajast umbes 2 km ja sealt edasi randa tuli jala allamäge minna umbes 1 km. Kuna kokku 3 km ei tundu pikk maa matkata ja Eesti tasastel teedel oleksin selle teekonna ette võtnud, siis Korful on lood teised ja läksin ikkagi autoga lähemale. Pidevad suuremad tõusud ja langused on isegi lühematel distantsidel väljakutsuvad ja otsustasin, et öösel kella 4 ajal väsinuna ei hakka seda tagasiteed jala ette võtma. Öösel 25 soojakraadi ei teeks ka seda matka kuidagi lihtsamaks. Mugavam oleks vist olnud sellisel juhul randa magama jääda. Jalgsi teel randa saatsid mind vägevad oliiviistandused, mis katavad Korfu saart umbes 70% ulatuses. Esimest korda kui mõned päevad tagasi Limni rannas olin, siis ei jõudnud ma väga palju sealset ümbruskonda uurida. Seetõttu otsustasin kohale minna 2 tundi enne pimeda aja saabumist, mis algas 23:14. Üldjuhul, kui on tegemist täiesti uue kohaga, siis lähengi juba päevavalges kohale, et maastikku uurida ja otsida välja erinevad potensiaalsed pildistamise kohad. Planeerimiseks kasutan sellist app'i nagu Photopills, mis on minu arvates täiesti asendamatu tööriist fotoretkede planeerimisel.
See ettevalmistuse etapp on minu jaoks väga oluline, sest siin omad sa enda reisi planeerimise üle täielikku kontrolli. Sa ei saa kontrollida näiteks ilmastikku, kas taevas läheb pilve või mitte, kas autol läheb järsku rehv katki või fototehnika ütleb üles. Sa saad aga kontrollida seda, et olla õigel ajal õiges kohas ja teha sellega seoses ära kogu eeltöö. Mis on hea selleks, et tabada see ainulaadne äge hetk õigel ajal, mille pärast sa oled
sinna kohale läinud. Vahepeal teeb elukaaslane mu üle väikest nalja ka, kui minutipealt kõik fotoretkede planeerimised kirja panen.
Olin enne reisi otsustanud, et jätan enda suurema põhistatiivi koju ning võtan ainult kaasa Joby Gorillapod 3K, küll hakkama saab. Võib öelda, et sellega läks natukene keeruliseks. Väiksemaks mureks oli, et minu Canon EOS R ja ööfotograafia tööloom Sigma 14mm f/1.8 kaaluvad kokku umbes 1,9 kg ja statiiv muutus ebatasasel kivisel pinnal antud raskuse all ebastabiilseks. Teiseks, kuna leitud pildistamise kohad olid kõik maapinnalt, läks pildistamise nurk nii madalaks, et kompositsiooni keskosas olevad elemendid suruti niivõrd kokku, et neid põhimõtteliselt polnudki enam näha. Tulemuseks oleks olnud foto, mis ei toimi. Tuli kasutusele võtta alternatiivid. Kuna tegemist oli avaliku rannaga, siis päevasel ajal renditi seal suvitajatele välja lamamistoole ja päikesevarjusid. Leidsin päikesevarju alumise osa ja kinnitasin kaamera koos statiiviga selle külge (pilt allpool). Võin kindlasti öelda, et see oli siiamaani minu fotograafi teekonnal kõige raskem statiiv, mis ma kunagi kasutanud olen. Pakun, et kuskil 30 kg kandis. Statiiviprobleem lahendatud ning pildistamise kohad välja valitud, oli pimeda ajani rohkem kui pool tundi ja sain korraks natukene vabamalt võtta.
Probleemid jätkuvad
Esialgne plaan oli alguses rannas paremal poolt tund aega timelapse'i teha, ehk jäädvustada mäe tagant linnutee keskosa tõusu. Kuna Canon EOS R'il ei ole sisse ehitatud intervalli režiimi, et saaksin kaamera iga teatud aja tagant pilti tegema panna, siis pidin kasutama selleks eraldi pulti. Kaamerat seadistades sain aru, et miskipärast pult ja kaamera ei suuda omavahel normaalselt suhelda ja asi ei toimi. Kuna ma uputasin selle puldi märtsis Hiiumaal tähistaevast pildistades merre, siis arvasin, et see võib olla mittetöötamise põhjus. Varupulti mul kaasas ei olnud, aga timelapse oli vaja ära teha. Selleks tuli natukene kilplast mängida. See nägi välja selline, et olin seadistanud kaamera säriajaks 15 sekundit ja enne igat võtet veel 2 sekundit ooteaja. Seetõttu oli vaja käsitsi iga 17 sekundi tagant kaameral päästikule vajutada ja nii umbes 1h 15 min. Lohistasin rannatooli kaamera kõrvale kuhu sain istuda ja hakkasin pihta. Selle 1h ja 15 minuti sees lahutas mu meelt väga äge Korfu tähistaevas, veepinnal lendavad nahkhiired ja põõsaste vahel krabistavad nugised. Nägin ühte nugist isegi teed ületamas, kui autoga Limni ranna parklasse sõitsin. Kõigi nende meelt lahutavate emotsioonide saatel otsustasin ka ära süüa hilise õhtusöögi, mille kohalikust külast kaasa haarasin. Teadsin, et hiljem liigun rohkem rannas erinevates kohtades ringi ja poleks lihtsalt aega. Timelapse tehtud, sain oma visiooniga edasi liikuda.
Paar fotot, väike äratus ja kohalik kalamees
Nüüd oli linnutee jõudnud täpselt paremal ning vasakul pool oleva mäe vahele ja peegeldas kergelt ka merevee pinnale. Kompositsiooni mõttes olid esiplaanil rannakivid, mis omakorda sidusid esiplaani keskplaaniga ja viisid edasi pilgu linnuteeni. Selline oli minu esialgne visioon, milline foto võiks välja näha. Öösel pimedas pildistades teeb kompositsiooni paikasaamise keerukamaks see, et sa tegelikult ei näe kus fotoelemendid täpselt asuvad. Taskulamp aitab kaasa, aga mitte täielikult. Oskan niipalju öelda, et osadel Sony kaameratel on sisse ehitatud funktsioon, mis teeb kaamera tagaekraani tavasätetest veel heledamaks, et oleks öösel lihtsam kompositsioon paika saada. Niisiis tuli mul enne teha mitmeid test fotosid kuniks kompositsioon sobis. Peale esimest fotot sai jäädvustatud veel paar fotot ja siis liikusin juba teise kohta edasi. Näitan kõiki fotosid ja timelapse'i selle blogi postituse lõpus.
Uude kohta liikuma hakates, nii kui oma "hea kerge" 30 kilose statiivi üles tõstsin, siis tundsin, et midagi hakkab kuskilt kukkuma. Olin kaamera statiivi külge hooletult kinnitanud ja kinnitus tuli koos kaameraga lahti. Peale kaamera maha prantsatamist käis peast nii mõnigi mõte läbi. Hiljuti olin just soetanud uue Sigma objektiivi, mida ülevalpool ka mainisin ja ilmselt mõtlesin, et kas nüüd tuleb uuesti shoppama minna. Täpselt ei mäleta, kas objektiiv oli selleks ajaks kindlustatud või mitte. Õnneks juhtus nii, et esimese niiöelda suurema paugu sai objektiivi kaitsevarjuk ja õrnema pehmema maandumise kaamera kere. Ütleme nii, et kokkuvõttes läks väga hästi. Tuletas lihtsalt meelde, et ei tasu ennast ära unustada nendes maagilistes tingimustes ning olla oma mõtetega kohal ja võtta rahulikult. Muidu hakkab ebameeldivaid asju juhtuma.
Hiljem ma tegelikult enam mingit arvestatavat fotot ei saanudki. Päevavalges tundusid viimased kohad ägedamad kui lõpuks pimedas välja kujunes. Eks väsimus tegi ka oma töö ja kell oli selleks ajaks saanud juba 3:00. Pimedat aega oli alles jäänud umbes 1 tund. Olin viimaselt positsioonilt liikumas esimese foto asukohta kuniks järsku jõudis mu kõrvu ootamatu kaugelt kostuv paadi mootori hääl. Kohe sai selgeks, et pole see tegelikult nii kaugel midagi ja ilmselt peab siinsamas kuskil läheduses keegi oma paadiga olema. Päeval varem rannailma nautides panin tähele, et ranna ühes otsas oli mäe kõrval küll igasugust kalamehe nodi ja seal seisis ka üks paat. Õhtul randa jõudes seda paati ei olnud. Olin natukene pettunud ka kuna kalapaat oleks koos linnuteega ägeda foto moodustanud. Ühesõnaga kui olin oma fotokoti juurde jõudnud, läks kahe mäe vahel merel järsku ere prožektor tööle. Ega ma ju tegelikult ei teadnud, kas see on seesama kadunud paadiga kalamees või on keegi põhjasuunas olevast rannaäärsest külast kellelegi teada andnud, et mingi hull teeb Limni rannas öödiskot. Esimesed mõtted, mis mul peast läbi käisid olid, et mul polnud mingitki tahtmist ühele Korfu kalamehele või muule isikule põhjendada, miks ma siin öösel kella 3 ajal ringi möllan. Ilmselt oleks temagi üllatunud olnud, võib-olla aga oleks tal täiesti ükskõik olnud. Tegelikult olin ma saanud kätte timelapse'i ja kaks arvestatavat fotot...loodetavasti. Kuna viimane tund aega pildistamist väga tulemust ei andnud, siis otsustasin selleks korraks pildistamisele joone alla tõmmata. Selleks ajaks kui paat hakkas kaldale jõudma, olin mina juba mööda tuldud treppi kõrgemale mäe otsa jõudnud. Mäe otsast alla randa vaadates mäletan, et korraks tuli pähe mõte, et üks foto teha. Ülevalt alla pildistades paati koos paadist tuleva valgusega ja ranna kivise keskkonnaga oleks lahe olnud. Samas tuli ka kohe pähe mõte, et tegelt peaks koju minema. Otsustasin koju minna. Tagasiteel magas autotee peal paar nugist, kelle ma oleks äärepealt alla ajanud. Õnneks jooksid nad auto tulesid nähes kiirelt põõsasse. Umbes paarikümne minuti pärast olin Korfu kodus tagasi ja lootsin, et sellele seiklusterohkele lõpule võiks nüüd ka uni tulla. Uni õnneks tuli.
Otsustasin sellest loost kirjutada postituse just sellepärast, et minu arvates oli see mul üks seiklusterohkemaid fotoretki. Eriliseks tegi selle ilmselt see, et kogu maastik ja keskkond olid üpris tundmatud ning koguaeg oli selline ärev teadmatuse tunne sees. Samuti võtab see lugu väga hästi kokku, mida kõike võib ühel maastiku- ja ööfotograafil pildistamise ajal juhtuda. Vaatasin hiljuti läbi ühe maailmatuntud fotograafi Albert Dros'i veebikursuse, kus tema üks põhimõtteid oli, et ära keskendu probleemidele vaid keskendu lahendustele. Lihtne põhimõte, aga vahepeal kipuvad ka lihtsad asjad meelest ära minema. Tunnen, et kogu see lugu õpetaski mind keskenduma lahendustele uues keskkonnas. Leia lahendused, kuidas statiiv paremaks saaks või kuidas timelapse ära teha või hoopis kuidas kohaneda ootamatustega jne. Millele keskendume seda ka oma elus saame :). Olen väga rahul, et lubasin selle reisi ajal endale ühe öise pildistamise ning selliseid elama panevaid hetki oma elus kogeda on ainult privileeg.
Comments